Kolleegidega Koos – Erasmus + HKHK töötajatele

Kui kauaoodatud positiivne rahastamisotsus uuest Erasmus+ projektist HKHK-sse jõudis võeti teade vastu rõõmuovatsioonidega ning mindi rõõmsal meelel suvele vastu, et sügisel juba värske energiaga uutele tegudele vastu astuda.

Erasmus+ projekt – „Õppeprotsessi kvaliteedi parandamine õpetajate koostöö ja erialase pädevuse tõstmise kaudu.“ leiab aset 2016/17 õppeaastal ning viib nelja riiki kaheksa õpetajat ja annab lisaks kolmele õpetajale võimaluse stažeerida partnerkoolide praktikaettevõtetes Prantsusmaal ja Soomes.

Neljapäev-reede – viimased tööpäevad

Täna ehk reedel saime lõpuks ka wifi võrguga ühenduse ja seetõttu kajastub tänases blogis  kahe päeva kokkuvõte.

Kaks viimast tööpäeva Hispaanias on olnud silmaringi avardavad. Saime täpsema ülevaate lapsehoidja eriala koordineerimisest selle juhilt Luisa Cabrelleselt. Täpsustasime temalt üle ka õppekavadega seonduvad küsimused. Saime visuaalselt vaadelda õppekava osasid, õpetaja päevikut ja kooli koostatud õppematerjale. Päeviku variant tuli tuttav ette meile kaugetest aegadest, kui ka meil olid päevikud paberkandjal. Sealt leidsime ka selle, et hindamine on  neil 10 palli süsteemis. Kõik õpetajad on neil täiskohaga, käsundiga õpetajaid ei ole. Eelnimetatud süsteem eeldab laia spektriga eriala õpetamist. Teises päeva pooles tegi õpetaja Trini Guillem Valencia linnaekskursioon, kus tutvustas meile linna ajalugu ja tähtsamaid vaatamisväärsusi. 

Viimasel (reedel) tööpäeva hommikul kohtusime taas õppekava juhiga, kes viis meid Montessori pedagoogikat viljelevasse “Bamboo” laste päevahoidu.  Nende õpetus koosnes neljast põhiteemast: kognitiivne areng, füüsiline areng,  inglise keele õpe ning emotsioonide tajumine ja kirjeldamine.  Lastehoid jättis sisukama, läbimõelduma ja asjalikuma mulje kui eelnevad.  Meile kõigile jäi sellest kohast väga hea mulje. Personal läks elevile, kui tegime juttu praktikantide vahetusest ning nad andsid valmisoleku sellel teemal edasi rääkida. Praktikantide vahetus saaks olema mõlemapoolselt väga põnev ja teistsugune. Jõudes viimasele kohtumisele kooli, võtsime kokku nädala. Rääkisime Hispaania ja Eesti kooli erinevustest. Põhiline millele keskendusime oli väljalangevuse ennetamine ja toetussüsteem. Nende väljalangevus on väga madal ja seetõttu oli meie huvi ka väga kõrge. Juunis on Hispaania  kutsekooli õpetajatega Haapsalus taaskohtumine, sellega seoses täpsustasime kohtumisega seotud ootusi. Veel viimased sõbralikud soovid ja mõtted, mõned koos tehtud pildid ja siis oli aeg hüvastijätuks. Meie õhtused plaanid on seotud Hispaania traditsioonilise toidu nautimisega. Laupäeva varahommikusele lennukile on meil juba tehtud check-in ning jääme lootuses ootama, et meile lubatud hommikune takso on ikka õigel ajal olemas.

Kohtumiseni kodus!

Ingrid, Marelle ja Kristin

Kolmapäev – praktikabaaside külastus

Tänane päev algas eriti vara, juba kell 9.00 ootas meid koolis õpetaja Alba, kes on lapsehoidja eriala üks põhiõpetajatest. Temaga koos asusime teele, et külastada kahte lapsehoidja eriala praktikabaasi. Üks nendest asus Valencia äärelinnas ehk nn linna lasteaed “Villa Amparo”. Tegemist oli 30pealise eralasteaiaga, kus laste vanus oli neljast kuust kolme aastani. Villa Amparos võttis meid vastu kahe põsemusiga rõõmsameelne lasteaia juhataja. Tema saatel saime ülevaate sealse maja toimimisest. Teine praktikabaas asus Valenciast 60 km kaugusel La Calcas ning seda kutsuti hellitavalt “laste farmiks”. Sealses lasteaias oli ka loomapidmine: hobune, eeslid, kanad, jänesed ja koerad.  Lisaks oli veel väike köögiviljaaed ja suur apelsiniistandus. Lasteaedades jäi silma, et mõlemad olid lukustatud. Vanemad annavad lapsed üle uksel ja saavad sealt ka kätte. Keegi nendest ei pääse hoonesse sisse. Kõigil lasteaedadel on oma vormiriietus, mis pannakse lasteaeda jõudmisel kohe selga. Magatakse samades riietes millega on oldud terve päev lastehoius. Magamisasemed on madratsitel maas. Magamine toimub järjekorras, vastavalt unevajadusele ja vanusele. Lasteaed toitlustab ainult 1x päevas lõuna ajal, ülejäänud toidukorrad pannakse kodust kaasa.  Personali on neil vähe ja kõik töötajad on praktikantide üle väga rõõmsad. Ruumid on väga askeetlikud ja praegusel ajal  külmad. Ruumides on kiviplaat põrandad. Linna lasteaias oli ka kinnine siseõu, mida kattis kunstmuru ja mille territoorium oli väga väike. Farmi lasteaias oli õues ruumi rohkem, aga vahendeid tegelusteks eriti ei olnud. Vaatluse tulemusel saime aru, et ilmselt seal ei ole kehtestatud nii karme tervishoiunõudeid kui meil.  Mõlemas lasteaias olime tunnistajateks, kuidas hinnatakse praktikanti praktikakohas. Ühe praktikandi puhul on tegemist esmakursuslasega ja teine hakkab kohe lõpetama. Kogu selle pika autosõidu vältel saime küsitleda õpetaja Albat ja uurida kuidas toimub õppetöö nende koolis, kuidas ja millised õpetajad sealses koolis on jms. Tagasiteel viidi meid Valencia parimasse paella söögikohta, kus pidasime Hispaania traditsioonilise pika lõuna. Õhtuks jõudsime kooli tagasi ja leppisime koordinaatoriga kokku järgmise päeva tegevused.

Teisipäev – tutvumine kooliga

Hommik algas hoogsalt ja rõõmsalt. Vastuvõtva kooli esindaja Jesus Sanches Gaspar oli oodatult kell 9.30 meil vastas. Asusime tempokal sammul Instituto INTER-ni poole teele. Jesus Sanches on Erasmus + projekti koordinaator ja kooli inglise keele õpetaja. Tegemist on äärmiselt sõbraliku, rõõmsameelse ja koostööalti noore mehega. Tema juhatusel tutvusime erinevate kooli hoonetega. Koolihooned on piirkonna erinevates kohtades laiali ning neid on kokku viis.  Instituto INTER on erakool ja õpe selles koolis on tasuline. Õppureid on koolis tänase hetke seisuga ca 1300 ning õppida saab seitset eriala. Ringkäik koolihoonetes tehtud, jätkasime vestlust inglise keele klassis. Jesus Gaspar andis ülevaate Hispaania haridussüsteemist pöörates erilist tähelepanu

2012. aasta OECD raportile, milles tehti rida ettepanekuid haridussüsteemi parendamiseks. Antud raporti tagajärjel muudeti oluliselt Hispaania haridussüsteemi eeskätt kutsehariduse osas. Pealelõunal külastasime lapsehoidja eriala õppetundi, kus avanes võimalus küsitleda esmakursuse õppijaid. Aeg möödus kiirelt ning käsikäes äikse ja päiksega jõudsime oma appartmenti tagasi.

Esmaspäev – Saint Vincenti päev

Päeva alustasime teadmisega, et täna tähistab Valencia püha Vincente Ferreri päeva. Kes oli Valencia dominikaani munk ja katoliku kirik on kuulutanud ta pühakuks. Igal aastal 24.aprillil tema mälestuseks seda päeva ka tähistatakse. Linnas on üleval palju altareid ja lapsed etendavad stseene pühku elust ja imetegudest, mis ta selle linna jaoks oli teinud. Lapsed olid riietatud pidulikult Hispaania rahvariietesse. Väiksed tüdrukud nägid välja nagu tõelised senjoriitad.  Esimene pool päeva käsime mööda imelist Valencia vanalinna, nautisime pidu, kirikukellade helinat ja head sööki. Sai söödud ka Hispaania rahvustoit paella. Pealelõunane aeg kulus Euroopa suurima okeanaariumi külastamisele. Sealsete akvaariumite vee kogumaht on 42 miljonit liitrit. Keskuses on kokku 9 ala, millest igaüks esindab maa erinevat ökosüsteemi. Okeanaarium avati külastajatele 2003. aasta veebruaris. Emotsionaalse laengu saime delfiinide esinemisest, kus harmooniliselt oli ühendatud muusika delfiinide tantsuga. Nii see päev õhtusse jõudis ja aeg oli hakata mõtlema töistele asjadele. Koju jõudes olime rõõmsad, et lõpuks ometi oli meile kirjutanud kauaoodatud Jesus Sanches Caspar, kes lubas meile järgmisel päeval 9.30 vastus tulla, et alustada meie koostöist projekti.

Kohtumine Valenciaga.

Kolleegidega koos sai siis alustatud varastel öötundidel teekonda külmast ja niiskest Eestist sooja Valenciasse. Lend Tallinnast Münchenisse kulges väikese, sireda ja tubli Nordica lennukiga. Algne hirm “tuvilaperdaja” ees oli asjata. Lend oli sujuv ja turvaline.  Kiire lennukivahetus ja juba olime teel Münchenist Valenciasse. Peagi tervitas meid soe vahemere briis. Olime ühiselt otsustanud mitte maksta 30€, et saada oma majutusse sisse enne 15.00. Seega pidime paar tundi aega parajaks tegema kohalikus söögikohas ja kohvikus. Lõuna söödud asusime majutuma. Peale pisikeste viperuste saime lõpuks oma appartmenti sisse. Kotid nurka, kiire värskendus ja ruttu avastama päikeselist Valencia vanalinna. Vana Valencia tervitas oma kõrgete liivakarva hoonete, paellalõhnaliste tänavate ja homseteks Saint Vincente päeva pidustusteks ettevalmistavate lastega. Kuna homne päev tõotab tulla kultuuriküllane, siis oleme otsustanud ränkraskest reisiväsimusest ja magamata ööst välja puhata. Magama heites tundsime ootusärevust hinges nii eesolevatest põnevatest tööpäevadest kui ka kohtumisest Jesusega.

Ingrid, Marelle ja Kristin

Soomes Tamperes koos ehitusviimistlejatega

2.mail algas kahe ehituseriala õpetaja Toomase ja Villu õpiränne Soome, Tampere koolituskeskusesse TREDU. Kuna samal ajal olid samasse kanti minemas ka viimistluserialaõpilased, kes Erasmus+ projekti “Parimaid praktikaid Euroopast” toel oma neljanädalast välisprkatikat sooritavad, siis ühendati jõud ja suunduti Tampere poole HKHK bussiga.

Sadulsepatööd saab õppida Soomes

Sadulsepatöö on selline vana amet, et ega seda väga paljudes koolides üldse õppida ei saagi. Viimasel ajal aga tundub, et see amet on jälle au sissse tõusnud ning seda näitab ka HKHK sadulsepaeriala igaaastane suur konkurss.

Kuna eelmise aasta õpilaste praktika järgselt selgus, et olime endale siiski toreda partenri saanud, kus sadulsepatööd õpetatakse tunduvalt rohkem kui meie selleks suutelised oleme, tekkis meil kohe mõte, et sinna Hämeenlinna kooli tuleb meie õpetaja kohe kindlasti uusi oskusi omandama saata. Õpetaja Janne Muuli oligi ammu sellist võimalust oodanud ning kui TAVASTIA oli lahkelt meid nõus vastu võtma ning autoistmekatete alast koolitust pakkuma, siis jäi meil vaid loota, et ka sellele ettevõtmisele projektitoetuse saame. Nii läkski ning nüüd saab õpetaja Janne Muuli uute oskuste omandamisest lugeda otse tema blogist JANNE SOOMES.

Tiina stažeerimine Prantsusmaal La Roche sur Yoni´s

 

15.-24. märtsini stažeerisin Prantsusmaal La Roche sur Yoni ´i linna kutsekoolis – Edouard Branley nimelises lütseumis.   Koolis on umbes 800 õppijat ning õpitakse turismiga seonduvaid erialasid ja sotsiaalhooldust. Mina veetsin oma õppimisaja kooli õpperestoranis.

Teisel päeval külastasin koos meie kokaõpilastega igaühe praktikakohti, sest samal ajal algas ka nelja noore HKHK koka praktika samas linnas. Õpilaste praktikakohtadeks osutusid väikesed pererestoranid/kohvikud, armsad, kodused ja hubased. Peremehed, perenaised nendes restoranides, kohvikutes tundusid sõbralikud, lahked ja head suhtlejad. Hilisemal õpilastega vestlustes tuli välja meie kokaõpilastele osutatud suur usaldus.

Kolmel esimesel päeval osalesin koos Heli Heimoga UFA Branleys samal ajal toimunud partnerkoolide seminari üritustel ja  ühistel õhtusöökidel, kus prantsusmaa kool tutvustas oma koostööpartnereid ja erinevaid kokaõppevõimalusi nende koolis.

Minul, kui kokaõpetajal on alati õppida restoranides söömas käies. Nii ka seekord. Sain aimu hetke toidutrendidest ja väljapanekutest Prantsusmaal. Silma jäi, et taldrikutel kasutatakse palju püreesid kaasa arvatud oapüree ( pildil olev püree on kohalikest suurtest valgetest ubadest, hiljem sain teada, et palju kasutatakse püreede valmistamiseks termomiksrit).

Veel torkas silma, et kasutatakse erinevaid köögivilju kas ahjus või aurutatult ning väga väikeses koguses tärkliserikast lisandit nagu kartul, riis. Magustoitudeks tundus seal tooni andvad erinevad vahud, brüleekreem, soe šokolaadikook ja loomulikult prantslastele nii omane juustutaldrik.

Teisel päeval sai koos õpilastega tehtud giidi poolt juhendatud La Roche sur Yoni ´i vanalinna. Napoleoni rajatud linnas on märgata sirgjoonelist lähenemist, kus rajaja kuju juurde keskväljakult, toovad igast neljast küljest sirged tänavad. Ilm juhtus olema mõnusalt kevadine ning soe, meie põhjamaalt tulnute oli jalutuskäik igati mõnus.

Kolmandal päeval külastasin seminari seltskonnaga rannikut ja lütseumi partnereid, kus sealsed õpilased koka- ja teeninduspraktikat soorivad. Üks nendest restoranidest Le petit Saint Thomas La Rarnace väikelinnas pakkus meile lõunat. Tegemist oli restoraniga, kus ka meie kaks praktikanti on varem oma kogemusi omandanud ning praegusle momendil leidsime sealt töötamast sügisel Haapsalus praktiseerinud noormehe. Kõik oli suurepärane ja pererahvas ülimalt lahke ja soe. Toidud olid loomulikult imemaitsvad ja kaunilt serveeritud.

Rannikulinnas Les Sables’ külastasime kohalikku kalaturgu ning saime pildi külluslikust Atlandi ookeani mereannivalikust.

 

Neljapäevast alates kuni järgmise nädala neljapäevani olin ja tegutsesin lütseumi õpperestorani köögis. Osalesin praktilistes tegevustes, jälgisin ja sain teha väljapanekuid. Mõned neist tegevustest: voolisin juurvilju mandlikujuliseks; fileerisin sole´ nimelist kala, mis sarnaneb meie lestaga, kuid on märgatavalt suurem; röstisin paprikaid, valmistasin pannkooke, tiramisu biskviiti, lõhe terriini, majoneesi jne

Töötasin õppeköögis kolme erineva kokaõpetajaga Kristoferi, Arnoldi ja Antonyga. Kristofer õpetas Serrano singi viilutamist. Mulle oli uudiseks, et seda tehakse külmutatult.

 

Kokaõpilastele ostetakse riigi poolt töövahendite kohvrid ja kokariided. Õpilased alustavad tundi oma tööriistakohvrist vahendite väljavõtmisega ja töökoha organiseerimisega. Õpetaja kirjutab tegevused ja vajalikud toorainekogused tahvlile. Ja töö algab.

Kokaõpilaste ülesandeks on vastavalt menüüle teha eelmisel pealelõunal umbes kolme akadeemilise tunni jooksul ettevalmistused järgmiseks restoranipäevaks. See hõlmab vahest kookide, terriinide valmistamise. Järgmisel päeval valmistatakse menüüle vastavad road ja serveeritakse klientidele. Kõik toimub kokaõpetaja valvsa pilgu all. Teenindusõpetaja Alex õpetas austrite avamist ja söömist. Olin austreid enne söönud, kuid neid ise varem avanud ei olnud. See sai nüüd tehtud ja hirmu enam ei ole. Austrite võlusõna on värskus.

Õnnestus viibida teise kursuse kokkade tehnilisel eksamil, mille põhiülesanneteks oli lamba esimese veerandi konditustamine, sellest hautise valmistamine, keedutaigen ja sellest taskute tegemine.

Kooli õpperestoranis pakutakse lõunat iga päev umbes 20-25 inimesele, lisaks 4-6 toitlustuse valdkonna õpetajale, lauas teenindusega kolmekäigulist komplekslõunat. Lõunamenüüd on kooli kodulehel ning seda on võimalik soovijatel tellida.

Erinevalt meist ei lasu kokaõpilastel terve menüü roogade valmistamine, vaid osa toite teevad  teenindusõpilased. Teenindajad valmistavad nt. majoneesi ja sellest kokteilkastet, õli-äädikakastet, puuviljataldrikuid, üleküpsetatud kitsejuustu, flambeerivad puuvilju ja tükeldavad kooke, torte. Viimane sooritatakse kliendi nähes.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sain kinnitust sellele, et meie ja Prantsuse toiduvalmistamine ei ole väga erinev ( kokakunsti alus tuleb sealt). Toidud on suuresti tuttavad. Mõned mõtted sain nii tehnoloogia kui tooraine kasutuse vallas ja õpetamistehnikate osas samuti. Tore oli jälgida toidutrende. Suhtlemine oli meeldiv ja vaba ning ilm siiski enamjaolt kevadine.

 

 

 

 

 

 

Praktikal prantsuse kokakooli köögis

Koos itaalia kokaõpetaja Alessandroga Tiramisusid valmistamas

Kõik me ju teame, et restoranid ja gurmeetoidud on pärit Prantsusmaalt. Seega ei pane enam imestama, et HKHK noorte kokkade parimaks praktikapaigaks on samuti Prantsusmaa – UFA Branley ametikool La Roche sur Yon’is, Atlandi ookeani lähedal. Praeguseks saame kokku lugeda juba 24 HKHK-s õppinud noort kokka, kes on saanud võimaluse ennast prantsuse restoranide juures täiendada. Seepärast olime väga õnnelikud, et sellel aastal sai selle võimaluse ka meie kokaõpetaja Tiina Sootalu, kes saab 2 nädalat kätt proovida prantsuse partnerkooli restorani köögis.

Eriti tähelepanuväärseks teeb seekordse stažeerimise see, et samal ajal toimub UFA Branleys ka kooli euroopa partneritele korraldatud koostööseminar “Europe – Reinforcing our partnerships”, mis toob kokku toitlustuskoolide esindajad Itaaliast, Slovakkiast, Belgiast, Soomest ja Eestist ning kellest mõned on HKHK sõbrad juba ammustest aegadest. Prantsusmaa näitab oma kokaõpet, partnerrestorane, välisõpilaste õppeprogrammi ning laseb eri riikide õpetajatel üheskoos ka köögis kätt proovida.

Teine nädal Tiina stažeerimisest toimub kooli restoranis, mis töötab igapäevaselt kohalikule klientuurile, pakkudes vaheldusrikast menüüd lõunaks ning vastavalt tellimustele ka õhtusteks üritusteks.

V päev Saksmaal ja Tšehhis

Jälle sajab vihma! Tegelikult on sadanud iga päev, aga õnneks mitte terve päeva ulatuses. Oleme natukene külmetunud, sest saime juba esimesel päeval vaatamisväärsustega tutvudes läbimärjaks. Kahjuks juhtus see meiega täna uuesti.

Ferenc pidas tähtsaks kasutada oma tunnis loodusest saadud inspiratsiooni. Ehk teisisõnu oli see koht, kus ta end töö tarbeks nö laadis. Veetsime päeva õues.

Külastasime Köngsteini Kindlust ja Bastei mägesid (liivakivist). Midagi sellist meil kindlasti Eestis ei ole. Kuna Saksa-Tšehhi piir ei asunud neist kahest kohast kaugel, siis käisime ka Tšehhis ära. Sõime seal lõunaks guljašši (lihakaste + eriline valge sai).

Bastei mägedes.