Saksamaa näited

Märtsi teisel nädalal külastasime koos Karlo Hälviniga Erasmus+ projekti „Õppeprotsessi kvaliteedi parandamine õpetajate koostöö ja erialase pädevuse tõstmise kaudu“ raames Saksamaal Dresdenis kutsekooli nimega BSZ für Wirtschaft “Prof. Dr. Zeigner.”

Koolil on kaks õppehoonet.  Peahoone on 100 aastat vana. Järgmisel aastal algab kooli renoveerimine, mille tulemusena saab koolist terviklik õppeasutus. Võrreldes meie kooliga on selles kordades rohkem õpilasi ja töötajaid, sh õpetajaid. Kahe maja peale kokku on 85 õpetajat ning 96 töölist. Õpilaste arv on 1850, ühes neist 750. Õppurid on nädalas 2 päeva klassiruumis, 3 tööl/praktikal.

Meile anti  ülevaade Saksamaa haridussüsteemist. Selgus, et põhihariduses on igas piirkonnas eri süsteem ja nii on lastel näiteks kolimisjärgselt väga raske kooli vahetada ning õppetööga toime tulla. Praktika ja teoreetiline õpe on omavahel tihedalt seoses. Lisaks eelmises koolis nimetatud süsteemile, kasutati ühes teises süsteemi, mille alusel olid õpilased ühe nädala koolis ja 2 nädalat praktikaettevõttes. Algtõde/teoreetiline põhi saadakse koolist, praktiseerimine toimub ettevõttes.

Õppekavad, mis tulevad riigil,t on aluseks rakenduskavade loomisel. Need pannakse kokku komisjoni poolt, kuhu kuuluvad tööandjate esindajad. Lõimitud õppetunnid on olemas, kuid lõimitud mooduleid nagu mei,l ei ole. Tööandjad määravad ära, milliseid kindlaid teadmisi ja oskusi tuleb arendada. Seega kooli ja ettevõtte koostöö praktika korraldamisel ei toimu nii nagu meil.

Hindamissüsteemiks on 5-palliline hindeskaala nagu meil, kuid Saksamaal on parimaks võimalikuks hinne „1“ ja halvim hinne „5.“ Õpilased võivad saata oma kirjalikke töid õpetaja e-mailile (näiteks PowerPoint esitlused). Õppekava täitmine on paindlik, st õpilasel on võimalik oma varasemad läbitud kursused jms üle kanda.

Stažeerimas käimine sõltub õpetajast endast, st õpetaja võib käia stažeerimas, aga ei pea. Kooli juhtkond seda ei survesta, kuna see ei toimu tööajast ning ei ole kooli poolt tasustatud. Ka täiendkoolituse saamiseks peab õpetaja ise soovi avaldama. Juhtkonna poolt on oodata ühes vaadeldavas koolis kevadel kanuumatka, mille eesmärgiks on pedagoogide meeskonnatöö oskuse arendamine. Õpetaja tunnikoormus on nädala lõikes sama, mis Eestis.

Antud kolmes koolis, mida külastasime, ei olnud raamatukogu. Puudus ka õppenõustamiskeskus. Õpilaste puudumistega probleemi selles regioonis üldiselt ei esine. Õpilase ja kodu ainsaks toeks on klassijuhataja. Eraldi tasu klassijuhatamise eest ei maksta, sest see tasu on juba üks osa põhipalgast.

Õppemeetodina kasutati enamasti loengut. Tundides toimusid ka arutelud, rollimängud, testide kirjutamine ja praktiliste ülesannete lahendamine. Õpetaja põhilised abivahendid olid: kriit ja tahvel või grafoprojektor ja lüümikud. Internetiühendusega oli probleeme. Õppeklassides ei olnud õpetajatel tööarvuteid. Hinded, tunnisisu ja muud märkmed tehti endiselt paberkandjal olevasse päevikusse. Kooli ruumides (nt õpetajatetuba) kasutati MS Office-it ja Windos 8.1 operatsioonisüsteemi.

Üks idee, mida võiksime oma koolis rakendada: klassiruumidesse liikuvad tahvlid. See tähendab, et tavalist nö kriiditahvlit saab liigutada üles ja alla vastavalt sinna peale kirjutava inimese pikkusele. Pole vaja olla küürus, kui soovid tahvli alumisse ossa midagi kirja panna. Samas pole vaja ka lühematel isikutel nt tooli kasutada või kikivarvul seista, et tahvli ülemisele poolele kirjutama ulatuda. Nii on kõigil mugav kirjutada.